Ilm kisub koledaks. Mitte väljas.. seda, mis toimub õues, ma naudin kogu südamest. Pole vist kunagi niivõrd nautinud suvist vihma.. leian end sageli lihtsalt aknast välja vaatamas, pea mõtetest tühi, pilk kaugusesse suunatud, vaikselt vihma klõbistamist aknalaua pihta kuulamas.

Niru ilm on aga hinges. Möllan siin sisimas pilvede, tornaadode, tormide ja tsunamidega. Õnneks seni üsna edukalt.. sest need seisavad täpselt õigel kohal - mõistuse ja südame vahel. Poleks aga seda blokaadi kahe punkti vahel, tõestaksin ma tõenäoliselt endale, kui nõrk ja saamatu ma olen. Mida aeg edasi, seda suuremaks võitlus läheb.. lisanduvad aina uued tormiliigid, mis tekitavad aina suurema segaduse ning jõud kõigele vastu seista aina kahaneb. Naljakas, kui irooniliseks võib elu kujuneda. Kõik tuleb tagasi.. mõned minevikust pärinevad teed vahel ristuvad taas ja sa avastad, et kõik on kujunenud aja jooksul nii erinevaks.. hetke pärast aga taipad, et tegelikult miski pole sugugi sedavõrd muutunud, kui võib esmapilgul paista. Lisaks sellele leiad end samal ajal aga pettumas nendes, keda arvasid austavat ja hästi teadvat.. imelik, aga inimesed, keda usaldad kipuvad sulle kõige enam pettumust valmistama. Olen seda tegelikult juba varemgi kuulnud, kuid ise selles veendudes imestad, kuivõrd need ütlused ikka paika peavad.

Imestan siin vaikselt oma avastuste üle. Võrdlesin siin paar päeva tagasi inimesi, kes mind ümbritsevad ja avastasin, et võin mõned neist jagada konkreetseteks kategooriateks:

1. Need, kellelt sa saad positiivset energiat isegi neid nägemata. Näiteks lihtne ja lühike telefonikõne võib panna su näo särama pea terveks päevaks.
2. Need, keda nähes sul tekib sügavaim hinge- ja meelerahu. Nad on inimesed, kes suudavad vaigistada oma soojuse, fantaasia ning arukusega kõik tormid, muutes nad päikeseks, mis põletab maha kõik mured ja probleemid, jättes neist alles ainult tuha, mis on meie mõistes vaid kerge mälestus meid muretsemapanevatest asjadest. Sellised inimesed on sisse kantud Punasesse raamatusse ja neid on maailmas kõigest mõni üksik liik.
3. Need, kes on lihtsalt toredad ja kelle jaoks tahad sa ise särada ning jagada neile võimalikult rohkem soojust, et ka nende eluke muutuks vähemalt natukenegi rõõmsamaks.
4. Ja lõpuks kõige ohtlikum kategooria: energiavampiirid. Inimesed, kes imevad sinust välja kogu elujõu, jättes su "vihma alla keset tänavat külmale asfaldile lebama". Need on isiksused, kes suruvad peale oma vaateid, arvavad, et on kõigist targemad, ei aktsepteeri oma vigu.. Paljud neist teevad seda kõike enda teadmata.. õgivad endasse neid ümbritsevatest elusolenditest kogu energia, kõike aga selleks, et teha ainult enda enesetunne heaks. Pärast selliseid inimesi valutab mul pea ja tundub, et minu õlule on vajunud kogu maailma koorem, mis ei lase mul isegi sõrmeotsa liigutada. Kõige paremini saab seda olekut väljendada inglisekeelse sõna abil "wasted".

Aga nüüd ma liigun võitlema oma ilmatingimustega. See pole ka ainus sõda, mis mind ees ootab.. neid on teisigi.. seega lähen kogun veidi jõudu.

"Punkt-punkt-punkt" - ma ei tea mida kirjutada, samas aga tunnen, et hing ihkab kehast välja karjuda nii palju erinevaid sõnu ja emotsioone. Peas toimub segadus.

Alati olen ette kujutanud, et inimese peas oleks nagu tolmune pööning, mille kõikide seinte vastas on väga sassis sahtlitega kapid. Mälestused, tunded, unistused, mõtted, arusaamad, teadmised - see ja palju muud on nende sahtlikeste sisu. Minu sahtlikeste sisu on aga omadega kõik ühte suurde hunnikusse pööningu keskele kuhjatud ja ootavad, et sellega midagi ette võetaks. Ah jaa.. mul jäi mainimata, et pisikesest pööninguaknakesest paistab hele ja soe päikesekiir, mille abil näeb ära umbeses pööningus õhus lendlevad tolmukübemed, aga see selleks. Segadus on siin üleval korrusel ja ma ei suuda end sundida sellega tegelema. Raske on istuda selle hunniku otsas ja mitte mõelda raamist väljapoole. Okei, see on juba teine ja ehk mitte nii põnev ja arusaadav teema.

Mis siis vahepeal toimunud on?

Tegin kooki (ei, need on rabarberiviilud, mitte vorstiviilud):

Käisin Jana, Lida ja Krassuga bowlingut mängimas (uskumatu, vaatamata sellele, et ma polnud mänginud 8. klassist saadik, suutsin ma tabada isegi paari kurikat):

Kohtusin vapustavate välismaalastega, kellele tegin suurepärase linnaekskursiooni, teadmata pea mitte midagi meie ajaloost (kui häbi mul ka ei oleks, aga ajaloo tundide ajal olid mul prioriteediks igasugu põnevad raamatud - ajaloo omad polnud nende seas). Need välismaalased olid niiiii siirad ja toredad, et sain nendelt sellise koguse positiivsust, mida pole juba pikemat aega oma elus kohanud.. seega aitäh neile:

Tänase päeva jooksul olen aga üle elanud veelgi veidramaid emotsioone ja meeleseisundeid, kui viimase pikema aja vältel (..jätkates oma pööningu juttu) - mõtete puudumine, ajutine eufooria, pettumus, üllatumine, suutmatus mõista iseennast, algul lootus ja seejärel vägisi selle kustutamine, ..uskumatu, aga tunnen, et enda kirjeldamiseks ronivad teksti lisaks kõigele ka mõned inglisekeelsed sõnad (frustrated, overwhelmed, tired, etc.).

Igatahes, ma ei suuda täna olla mõistlik, seega piirdun sellega, mis on juba siia jäädvustatud.

Päikest.