Üks pilvekene möödus minust
ja üksik piisk siis pähe langes.
Oh ei, mitte, et ma teda taga kiruks,
vaid lihtsalt kahju temast hakkas.
Tal oli sõpru toredaid,
kuid seda ainult üheks korraks.
Ka avastas ta mitmeid maid,
aga vaevalt see ta elurõõmu toidaks.
Teekonna algul avastas ta tunde endas-
nii hella, nii hingematvalt imelise!
Kui vikerkaarest mööda lendas
kõik värvid tema mõtteid pimestasid.
Piisk teadis, et maale maandudes,
ei eal ta kohta enam sõpru, armastust;
kuid lootis, et ehk aurudes,
ta kordab taaskord oma saatust.
See sama piisk mul' pähe sadaski
seepärast väga kahju temast hakkaski.
Ta oma lühikese eluea jooksul,
sai tundma kõike, mis on meie elu moodul.
Ta rändas, suhtles, armastas ja lendas
kuni lõpuks surmasuu ka teda embas.
