What's life without the ability to make stupid decisions? We make them every day, every minute, every second.. We make mistakes and later realize, that they've helped us to find the meaning of our lives. And now I've made another stupid decision.. but maybe it will be right in the future - I guess.. I will never know unless I try :) I just thought why is it so, that I have life like "this", but then I realized - we get what we get, but it really has nothing to do with what we deserve.. Doesn't make sense? Sounds pathetic? Well.. We're all pathetic, it's what makes everything interesting!

On mälestus, mis elu piinab

taas kõikjal pimeduse vaim mind piirab.

See võtab aega tunde, kuid,

võib-olla ajaühikuid ka muid

et ununeks see kirglik hingeleek,

mis kiivalt valgustas mu eluteed.

Nii vähe kahjuks kõik see kestis

muinasjutt, mis pidi kestma igavesti

Tol korral kadus pimedus mu ööst

ja aju loobus oma mõttetööst.

Asemele tuli Sinu hingeõhk mu kaelal,

mis kõrvetas mu nahka vaevalt

siis õrnad sõrmeotsad minu kehal

mida sain ma sinna teha?

Peas kumisemas magus lauluviis,

Sinu hääl - mis kohe mõistuse mult viis.

Nüüd tean, et tuleb minna unustuste linna

ja oma mälestus ka matta sinna.

Nii kadudes ma muutun õrnaks tuuleks,

sosistades sõnu, et vaid sina neid ehk kuuleks..

Ka tuuleiilina Su sisse poeksin

ning kõik Su unistused välja loeksin

Su naeratuse palgel jääksin lamama,

toetudes huultele ma kõrvetava lumena.

Ja ööna kallistaks Sind viimse päevani;

päiksena ma viiks su silmasära taevani.

Ja taaskord kõnnin nähtamatul loodusrajal

ning meenub mulle, et kord vanal ajal

me jalad puudutasid sama teed.

see võtab ikka aastaid veel,

et vajuks unustusse põlev leek.

Almost dying doesn't change anything. Dying changes everything. I'm not dead.. yet. That means.. nothing has changed. So.. is it better to die?

Torm. Taaskord deja vu. Ajalugu kordub. Imelikud sündmused. Ma ei mõista. Segadus. Veider. Eksisteerin? Ei? Kus ma olen? Kes ma olen? Mida ma tahan? Kurat küll, kuhu kadus motivatsioon? Mul on tegelikult tahe teha asju. Suuri asju! Vahel aga tundub, et sellest ei piisa. Uksed ei avane. Koputad kõikjale, kuid oled suletud ühte kõledasse ruumi, kus sind keegi ei kuule. Karjud. Hääl on kähe. Hirm. Äkki ma ei leiagi väljapääsu? Kaua võib? Mida ma veel peaksin enda tõestamiseks tegema, et mind märgataks? I can be the sunshine.. I can be the rainbow.. But is that enough?

Ma olen siin, AHOI! Märgake mind!

***

Minu elus on olnud muutusi. Ma vahetasin ülikooli, eriala. Olen proovinud end mitmest erinevast valdkonnast. Jõudsin veenduda, et tahan ikka seda sama, mida varemgi. Katsetasin veel. Tulemus sama. Üritasin siis haaret laiendada. Tegutsen nüüd eesmärkide loomise kallal. Olen veel endiselt elus ja rabelen. Ei anna alla.

Kasutan edasi liikumiseks sellist lauset: Thinking small isn't hard. It's just a habit. A habit with consequences. Same for thinking big. Seega töötan selle nimel, et mu mõtted ja unistused oleksid suured - siis on suured ka tagajärjed!

***

Lühiülevaade siis toimunust:

UUED SÕBRAD JA KOOLIKAASLASED

RAHUSTAV TÖÖ HELLEMANNI TORNIS

ROHKELT MÄNGE PISIKESTEGA

ehk MINU OMA ESIMENE ÜRITUS!

TMK ÜLIÕPILASESINDUS + EASL'i SEMINAR SAAREMAAL

Ja veel hulganisti igasuguseid põnevaid tegemisi ja üritusi, mida kõike ei pea piisavalt tähtsaks või lihtsalt ei viitsi siin esile tuua. Nii see vaikselt liigub kõik edasi..

Kivist süda.

• Kunagi.. pea 2 aastat tagasi kirjutasin ma ühe loo. Loo endast ja enda elust. Loo peategelasel oli nimi, millest ma lapsepõlves unistasin. Loo, mis sarnanes tol hetkel muinasjutule. Mõtlesin, et see lugu kuulub siia.. nö sissejuhatuseks minu muinasjutu järjele:
• "Igas muinasjutus on alati tõetera sees. Igas elus on aga alati natuke muinasjuttu. Nagu algab ka iga teinegi muinasjutt, alustaksin mina ka seda: Elas kord üks väike tüdruk. Tema nime ma ei tea, kuid paneme talle nimeks Katariina. Väikesena elas ta pealinna ühes ilusas ja korralikus korteris koos oma ema ja isaga, keda ta ülekõige armastas. Kes ei armastaks lapsepõlves oma vanemaid? Kui oled väike, on sulle vanemad, kui suurimad iidolid, kelle iga tegevus tundub olevat õige ning jäljendamist väärt. Katariina isa oli uhke ärimees, kes oli riigis üsna tuntud. Tal oli oma väikefirma, mis müüs igasugu kasulikke asju erinevatele asutustele. Katariina ema oli aga koduperenaine. Ta istus päevad läbi kodus, õmbles, tegi süüa ning tegeles palju oma armastatud tütrekesega. Haha.. ei, nüüd ma valetan. Selles muinasjutus polnud kõik sugugi nii lilleline, kui esmapilgul arvata võib. Ei, absoluutselt mitte. Isa, kes oli nii suur töö armastaja, oli päevad läbi tööl. Koju jõudes jõudis ta vaevalt oma lapsele põsemusi teha ning naisele käratada, kus tema õhtusöök on. Ka ema polnud sugugi nii imeline, kui alguses võib arvata. Väites oma abikaasale, et raha, mis too naisele annab, läheb tütrekese muusikakooli tarvis, raiskas ta selle hoopis enda välimuse ning teiste meeste peale. Kokkuvõttes oli pisike Katariina enamasti üksinda oma mänguasjade seltsis, kellele ta alati enne magama minekut muinasjutte ette luges ja pärast seda neile tekid ilusti peale pani. Oma pisikesed lelud voodisse ära sätitud, istus ta oma suurema ning targema sõbra juurde - vana must logisev kassetimakk. Pistnud tühja kasseti sisse, lindistas ta sinna peale oma laule ning mõtteid, mis parasjagu pähe tulid. Nii veetiski plikatirts üksinda õhtuid pärast lasteaeda ja tantsutrenni, mida ta ülekõige jumaldas. 1. september. Esimene klass. Paljud pisikesed nutavad, hoiavad kramplikult vanemate käest kinni ega taha minna sinna suurde hirmuäratavasse ja kõledasse majja. Katariina vaatab aga särasilmi jumaldades seda suurt ehitist, mis saab tema eluks järgnevaks 12-ks aastaks. Esimeses klassis leidis ta oma esimese armastuse, mis jäigi püsima kuni ajani, mil ta kooli vahetas. Kas teadsite, et väikesena näed asju täiesti teisest pilgust? Kõik tundub palju värvilisem, võluvam ning tundub nagu poleks mingeid takistusi. Oh neid suuri tundeid, mida Katariina tunda sai.. aga kahjuks oli ka palju pettumust, pisaraid, kui armastus osutus ühepoolseks. Kodus polnud samuti kõik roosiline. Vanemate tülid kasvasid iga päevaga. Lauanõudude killud, karjumine, need koledad sõimusõnad.. väikesele lapsele on see liig. Vanemad lahutasid ja Katariina jäi isaga elama. See on nüüd see osa muinasjutust, kus kaob ema ära ning asemele tuleb kuri võõrasema. Eh.. ega ta alguses nii kuri olnudki. Arvestades tüdruku ja kasuema väikest vanusevahet, leidsid nad kiiresti ühise keele ning hakkasid hästi läbi saama. Tüdrukule avanesid nüüd võimalused tegeleda nii kunsti kui ka muusika valdkonnas, mida ta ka esialgu meelsasti tegi. Mõne aja pärast sündis perre veel üks pisike pereliige. Väike poeg. Sellest päevast muutus kõik. KÕIK. Katariina oli jäetud tagaplaanile. Ta oli sunnitud täitma kõiki majapidamistöid, käima kõikides oma huviringides, hoidma head taset koolis ning taluma kasuema kriiskamisi. Kasuvennale teda ligi ei lastud, kuna tüdruk pidavat talle halvasti mõjuma. Katariinal ei tohtinud enam olla külalisi ja ta ei võinud minna ise oma sõpradele külla, ei mingisugust televiisori vaatamist, raadio kuulamist, ta ei tohtinud käia mitte mingisugustel üritustel (nii klassiõhtud, diskod, ekskursioonid). Tema sünnipäevad piirdusid 1,5 tunnise seansiga McDonald'si mängutoas, koos kolme-nelja sõbrannaga. See oli raske. Tol hetkel olid talle toeks tema kõige lähedasemad sõbrannad, kes jäidki teda saatma eluteel, kuni lõpuni välja. Tegelikult seda kõike on raske kirjeldada, kuid väikesele inimesele tundub maailmaavastamise hetkel tähtsana olla nagu teised. Vastata küsimustele, "miks sa ei lähe meiega sinna" või "miks sa ei tule minu sünnipäevale" oli keeruline. Ema ja isa lahutusprotsess kestis 5 aastat. Selle aja jooksul pidi Katariina külastama tuhandeid sotsiaaltöötajaid ning psühholooge. Enne põhikoolilõppu panid vanemad neiu kooli, mis asus kodust väga kaugel. Lapse arvamust selle suhtes üldse ei küsitud. Esimene aasta oli keeruline.. ei olnud lähedal oma vanu sõpru. Muidugi leidis Katariina uuest koolist ka uusi sõpru, kes suutsid teda mõista ning hindasid teda inimesena. Pikkamööda loksus tüdruku elu paika. See oli nagu uus lehekülg tema elus. Tema elus väljaspool vanemate kodu. Uued sõbrad, klassikaaslased, keskkond. Ta oli rahul, vaatamata sellele, et väikeses kohas õppides tundis ta end nagu linnuke puuris, kes ei saanud tiibu laialt välja sirutada. Noor neiu muutus iga päevaga järjest iseseisvamaks - ta hakkas kooli kõrvalt raha teenima, uusi tutvusi otsima. Enam ta polnud see väike tüdruk, kes ei julgenud enda eest seista. Ka isiklukus elus toimus muutusi. Järjest enam pöörati talle tähelepanu.. noormehi oli erinevaid - erinevast vanusegrupist, erinevast staatusest, arukaid, rumalaid, andekaid, ilueedisid, sportlikke. Vähestes leidis neiu midagi endale sobivat. Ta ei otsinud ei paksu rahakotti ega ka modellivälimust. Ta otsis suurt südant, ilusat fantaasiat.. Nüüd on siis õige hetk öelda: Ja siis ta kohtus oma unelmate printsiga, kes kappas kohale seitsme maa ja mere tagant valge ilusa ratsu seljas. Päris nii teda iseloomustada ei saa, kuid põhimõte sarnaneb sellele. Tuli tõesti ta ellu üks noormees, kes erines senistest. Jah, ta oli arukas, kena välimusega, vaimukas, sportlik ja andekas. See polnud aga kõik. See oli alles algus. Temas oli midagi ebaloomulikku. Tema hääl suutis panna tüdrukut võpatama, ainuüksi tema pilk pani neiu üle kogu keha õhetama. Noormehe silmad olid justkui Sinine Laguun, millesse võiski suplema jääda. Poisi puudutus mõjus nii sulatavalt, et tüdruk pidi end veel mitu minutit koguma, et keskenduda millelegi muule. Tema õrnad suudlused lennutasid tüdruku kõrgustesse pehmetest pilvedest kõrgemale. Kuulsin kord Katariinat ütlemas: "Ma leidsin oma printsi, aga see ei ole veel muinasjutu lõpp, vaid see on hoopis selle algus." Imestama pani see, et need kaks inimest olid osades asjades nii metsikult sarnased, et kõrvalseisjale võis tunduda see ebareaalsena. Kokkusattumused nende mõtetes, tegevustes, väljendites olid sageli liiga pentsikud. See tegigi selle, mis nende vahel oli, ääretult imeliseks. Nad olid justkui hingesugulased. Neil ei hakanud teineteise seltsis iialgi igav ning leidus alati teema vestlemiseks. Hetkel, kui oli vaikus, nad teadsid, et ka see on paljuütlev. Neiu suutis end kallimale täielikult avada.. küll mitte kohe, kuid eks usaldus tuleb ka ajapikku. Loomulikult nad polnud täielikult sarnased. Ei, nad olid üsnagi erinevad. Suurim erinevus oli ehk elustiilis ning -hinnangus. Võimalik, et see just tekitaski nende vahel mõningaid pingeid.. või oli asi hoopis selles, et nad ei jõudnud teineteist piisavalt hästi tundma õppida? Miski juhtus nende vahel. Tean, et tüdruk naeratas endiselt, kuigi südames oli asi naeratusest väga kaugel. Need õhtud täis mõtteid minevikust, sellest võlumaailmast, milles ta oli jõudnud veidi rännata. Sõbrad küll ütlesid ilusaid ja lohutavaid lauseid, kuid sellised sõnad ei mõju seni, kuni ei tee ise endale selgeks, et eluga tuleb edasi liikuda. Tuleb leida südames koht, kuhu kõik see "ilus" ära peita ja sulgeda, ning kogu "kole" sealt minema visata, et oleks uue "hea" jaoks ruumi. Eks see kõik võtab aega, kuid just aeg ongi see, mis parandab haavad. Nagu räägitakse, siis õnn ei ole see, et me ei kuku, vaid see, et peale iga kukkumist püsti tõuseme. Katariina pole veel otsustanud edasi liikuda. Ta otsusas supelda ilusates mälestustes, kuni lõpuks tunneb, et on õige aeg tuleviku suunas vaadata. Igal muinasjutul on lõpp. Ka sellel on.. aga see ei tule veel niipea. Enne peab selle peaosaline jõudma sinna võlumaailmasse, kuhu ta tõeliselt kuulub ning leidma sealt selle, kes elaks temaga õnnelikult elu lõpuni. Alles siis tuleb lõpp :) "
• Ja kui mõelda, et ohh, oli vast lapsepõlv, siis tagasi vaadates võin tunnistada, et aeg, mis järgnes sellele jutule oli mitmeid kordi valusam, piinarikkam ja pettumusterohkem, kui kõik eelnevad aastad kokku.
• See oli aeg, mil tundsin, et olen üksi. Totaalselt üksinda. Naljakas mõelda, et see tunne võis kesta pea kaks aastat. Asi polnud konkreetselt isegi inimestes.. ma ei süüdista tõesti mitte kedagi pikalt kestnud meeleheidet täis perioodis. Ma ei eita, et tõenäoliselt oli viga minus.. ah, mis ma ikka keerutan. Viga oligi minus. Ma olen sündinud liiga suureks unistajaks. Ma usun inimestesse, usun, et nad võivad muutuda paremaks, annan neile üha enam uusi võimalusi enda parandamiseks. Aga keda me lollitame? On vaid üksikuid, kes midagi endaga ette võtavad.
• Ühel hetkel avastasin end sügavasse auku vajunult. Kibestunud, madala enesehinnanguga, kaotanud usu endasse ja teistesse, läbinisti pessimist, vihane, kriitiline, küüniline - selline negatiivsuse koostis peletab eemale ka kõige tolerantsemad isikud. Muidugi leidus mu ümber ka inimesi, kes soovisid seda abitust tol hetkel ka ära kasutada. Inimesed, kes ei hinnanud mind inimesena, vaid nägid minus enam-vähem sobivat välimust ja panid tähele, et sisimas ma siiski otsin tuge. Ei saa mainimata jätta ka ebaõnnest koosnevat lõputut jada.. See kujunes lausa absurdseks - kui midagi sai juhtuda, siis see juhtus just minu ettevõtmistega, mida ma kasutasin päästerõngastena, et olukorrast välja rabeleda. Tundus, nagu elu just üritakski mind ära uputada, et olukorra tõsidus ja paratamatus ikka mulle lõplikult kohale jõuaks. Ja lõpuks jõudiski.. ning võttis kogu mu elukese juhtimise üle enda peale.
• Ja mis on saanud minust nüüdseks? Hiljuti ütles mulle üks väga arukas inimene - "Sa ei anna inimestele isegi võimalust enda tõestamaks. Veel enne sa mõistad nad süüdi kõikides vigades ja võimalikes pattudes. Lihtsalt üritad leida põhjuseid, miks sa ei tohiks inimesi usaldada". Ja nii ongi. See on see nö "kilp" või "kaitsemüür", mille ma moodustasin, et jumala eest mitte kunagi enam sellist valu mitte tunda. Tunne, nagu rebitaks sind seest lõhki.. see on füüsiliselt tuntav emotsionaalne valu. Seda ei saa võrrelda ei kiljotiini, lämbumise ega ka elusalt põlemisega.. või siiski? ..kui seda võrrelda, siis ma paneks kõik need kolm asja kokku ja korrutaks arvuga, kus on selline kogus nulle taga, et üle lugeda ei viitsiks ka kõige usinam tegelane.
• Kohates inimesi minevikust, avastasin, et parim viis end kaitsta, on näidata end kellegi teisena, kui et nõrgana. Pigem lase neil sinus pettuda, arvata sinust kõige jubedamaid asju, kui et anda endale võimalus astuda taaskord samasse ämbrisse ja korrata kõiki vigu jälle. Ma ei väida, et see on kerge ja meeldiv tunne. Ka see on omamoodi valus. Kuid see on ainuke valguskiir tunnelis, mis annab võimaluse edasi liikumiseks, selle asemel, et paigal tammuda ja üle elada kõike üha uuesti ja uuesti.
• Igatahes.. pika ja laiali valguva jutu eesmärgiks oli edastada mõte, et viimase kahe aasta jooksul olen ma korduvalt pettunud, lootust kaotanud, loobunud endasse uskumast.. kõige selle tõttu kaotasin pea kõik lahingud, paljud tähtsad inimesed ning head võimalused taas jalule tõusmiseks. Pettudes andsin ma endast kõik, et ka teised saaksid tunda vähemalt osakestki sellest, mida ma pidin tundma. Kuri olin.
• Ja siin ma nüüd olen. Jah, ma pole enam see inimene, kes olin kunagi. Ma ei ole enam usaldav, lõputult lahke ja õrn. Ka unistusi on vähemaks jäänud.. pigem üritan jääda reaalsuse piiridesse.Vedasin kihla iseendaga, et see kord sellist perioodi elus mul enam ei tule. Joonistasin oma horisondile päikese ja liigun selle suunas.
• Ma olen jõudnud omadega järgmisele levelile: Uus ülikool, uued inimesed, vahelduva eduga eksisteeriv töö, mis vabastab elu rutiinist ning paneb mind end tundma inimesena, kes siiski on võimeline midagi saavutama. Ja.. kustutatud minevik. Uus teekond. Uued takistused. Killuke hinges peidetud üksindust, mis on osavalt varjatud. Uued eesmärgid - eelkõige näidata nii endale kui ka teistele, et ma olen võimeline kaugele jõudma. Potentsiaal on olemas, nüüd aga tuleks ainult töötada maksimaalselt motivatsiooni kallal. But I'll do my best to prove that I can be good.. really good at everything! :)
• Selle kõigega seoses meenuvad mulle ka ühe laulu sõnad:

• Life is a journey
• It can take you anywhere you choose to go
• As long as you're learning
• You'll find all you'll ever need to know
• You'll break it
• You'll make it
• Just don't forsake it because
• No one can tell you what you can't do
• No one can stop you!

Üks pilvekene möödus minust

ja üksik piisk siis pähe langes.

Oh ei, mitte, et ma teda taga kiruks,

vaid lihtsalt kahju temast hakkas.

Tal oli sõpru toredaid,

kuid seda ainult üheks korraks.

Ka avastas ta mitmeid maid,

aga vaevalt see ta elurõõmu toidaks.

Teekonna algul avastas ta tunde endas-

nii hella, nii hingematvalt imelise!

Kui vikerkaarest mööda lendas

kõik värvid tema mõtteid pimestasid.

Piisk teadis, et maale maandudes,

ei eal ta kohta enam sõpru, armastust;

kuid lootis, et ehk aurudes,

ta kordab taaskord oma saatust.

See sama piisk mul' pähe sadaski

seepärast väga kahju temast hakkaski.

Ta oma lühikese eluea jooksul,

sai tundma kõike, mis on meie elu moodul.

Ta rändas, suhtles, armastas ja lendas

kuni lõpuks surmasuu ka teda embas.

Ilm kisub koledaks. Mitte väljas.. seda, mis toimub õues, ma naudin kogu südamest. Pole vist kunagi niivõrd nautinud suvist vihma.. leian end sageli lihtsalt aknast välja vaatamas, pea mõtetest tühi, pilk kaugusesse suunatud, vaikselt vihma klõbistamist aknalaua pihta kuulamas.

Niru ilm on aga hinges. Möllan siin sisimas pilvede, tornaadode, tormide ja tsunamidega. Õnneks seni üsna edukalt.. sest need seisavad täpselt õigel kohal - mõistuse ja südame vahel. Poleks aga seda blokaadi kahe punkti vahel, tõestaksin ma tõenäoliselt endale, kui nõrk ja saamatu ma olen. Mida aeg edasi, seda suuremaks võitlus läheb.. lisanduvad aina uued tormiliigid, mis tekitavad aina suurema segaduse ning jõud kõigele vastu seista aina kahaneb. Naljakas, kui irooniliseks võib elu kujuneda. Kõik tuleb tagasi.. mõned minevikust pärinevad teed vahel ristuvad taas ja sa avastad, et kõik on kujunenud aja jooksul nii erinevaks.. hetke pärast aga taipad, et tegelikult miski pole sugugi sedavõrd muutunud, kui võib esmapilgul paista. Lisaks sellele leiad end samal ajal aga pettumas nendes, keda arvasid austavat ja hästi teadvat.. imelik, aga inimesed, keda usaldad kipuvad sulle kõige enam pettumust valmistama. Olen seda tegelikult juba varemgi kuulnud, kuid ise selles veendudes imestad, kuivõrd need ütlused ikka paika peavad.

Imestan siin vaikselt oma avastuste üle. Võrdlesin siin paar päeva tagasi inimesi, kes mind ümbritsevad ja avastasin, et võin mõned neist jagada konkreetseteks kategooriateks:

1. Need, kellelt sa saad positiivset energiat isegi neid nägemata. Näiteks lihtne ja lühike telefonikõne võib panna su näo särama pea terveks päevaks.
2. Need, keda nähes sul tekib sügavaim hinge- ja meelerahu. Nad on inimesed, kes suudavad vaigistada oma soojuse, fantaasia ning arukusega kõik tormid, muutes nad päikeseks, mis põletab maha kõik mured ja probleemid, jättes neist alles ainult tuha, mis on meie mõistes vaid kerge mälestus meid muretsemapanevatest asjadest. Sellised inimesed on sisse kantud Punasesse raamatusse ja neid on maailmas kõigest mõni üksik liik.
3. Need, kes on lihtsalt toredad ja kelle jaoks tahad sa ise särada ning jagada neile võimalikult rohkem soojust, et ka nende eluke muutuks vähemalt natukenegi rõõmsamaks.
4. Ja lõpuks kõige ohtlikum kategooria: energiavampiirid. Inimesed, kes imevad sinust välja kogu elujõu, jättes su "vihma alla keset tänavat külmale asfaldile lebama". Need on isiksused, kes suruvad peale oma vaateid, arvavad, et on kõigist targemad, ei aktsepteeri oma vigu.. Paljud neist teevad seda kõike enda teadmata.. õgivad endasse neid ümbritsevatest elusolenditest kogu energia, kõike aga selleks, et teha ainult enda enesetunne heaks. Pärast selliseid inimesi valutab mul pea ja tundub, et minu õlule on vajunud kogu maailma koorem, mis ei lase mul isegi sõrmeotsa liigutada. Kõige paremini saab seda olekut väljendada inglisekeelse sõna abil "wasted".

Aga nüüd ma liigun võitlema oma ilmatingimustega. See pole ka ainus sõda, mis mind ees ootab.. neid on teisigi.. seega lähen kogun veidi jõudu.

"Punkt-punkt-punkt" - ma ei tea mida kirjutada, samas aga tunnen, et hing ihkab kehast välja karjuda nii palju erinevaid sõnu ja emotsioone. Peas toimub segadus.

Alati olen ette kujutanud, et inimese peas oleks nagu tolmune pööning, mille kõikide seinte vastas on väga sassis sahtlitega kapid. Mälestused, tunded, unistused, mõtted, arusaamad, teadmised - see ja palju muud on nende sahtlikeste sisu. Minu sahtlikeste sisu on aga omadega kõik ühte suurde hunnikusse pööningu keskele kuhjatud ja ootavad, et sellega midagi ette võetaks. Ah jaa.. mul jäi mainimata, et pisikesest pööninguaknakesest paistab hele ja soe päikesekiir, mille abil näeb ära umbeses pööningus õhus lendlevad tolmukübemed, aga see selleks. Segadus on siin üleval korrusel ja ma ei suuda end sundida sellega tegelema. Raske on istuda selle hunniku otsas ja mitte mõelda raamist väljapoole. Okei, see on juba teine ja ehk mitte nii põnev ja arusaadav teema.

Mis siis vahepeal toimunud on?

Tegin kooki (ei, need on rabarberiviilud, mitte vorstiviilud):

Käisin Jana, Lida ja Krassuga bowlingut mängimas (uskumatu, vaatamata sellele, et ma polnud mänginud 8. klassist saadik, suutsin ma tabada isegi paari kurikat):

Kohtusin vapustavate välismaalastega, kellele tegin suurepärase linnaekskursiooni, teadmata pea mitte midagi meie ajaloost (kui häbi mul ka ei oleks, aga ajaloo tundide ajal olid mul prioriteediks igasugu põnevad raamatud - ajaloo omad polnud nende seas). Need välismaalased olid niiiii siirad ja toredad, et sain nendelt sellise koguse positiivsust, mida pole juba pikemat aega oma elus kohanud.. seega aitäh neile:

Tänase päeva jooksul olen aga üle elanud veelgi veidramaid emotsioone ja meeleseisundeid, kui viimase pikema aja vältel (..jätkates oma pööningu juttu) - mõtete puudumine, ajutine eufooria, pettumus, üllatumine, suutmatus mõista iseennast, algul lootus ja seejärel vägisi selle kustutamine, ..uskumatu, aga tunnen, et enda kirjeldamiseks ronivad teksti lisaks kõigele ka mõned inglisekeelsed sõnad (frustrated, overwhelmed, tired, etc.).

Igatahes, ma ei suuda täna olla mõistlik, seega piirdun sellega, mis on juba siia jäädvustatud.

Päikest.

ÖÖ. (vaikne)

KASS. (vaatab lahtisest aknast välja)

MUUSIKA. (hea! kitarr ja kergelt kähisev mehehääl)

Mõni päev tagasi tundsin järsku, et liigun "tagurpidi". Iga päevaga kasvab minus tunne, et jään aina lollimaks ja rumalamaks. Kohutav, mida tekitab igapäevase uue info puudumine ja vähene suhtlemine. Ma tunnen, et asendan oma sõnavaras keerulisemad sõnad lihtsamatega ja kokku-lahku kirjutamisest ma ei räägiks üldse midagi. Igatahes üsna täbar olukord, ma ütleksin. Nii ma tormasingi meeleheites raamatukokku, lootes leida kaks raamatut, mida olen kaua unistanud lugeda. Kokkuvõttes sai mu kahest raamatust hoopis neli.. seega ma olen rahul. Nüüd peab end lugema ka sundima. Olen nii harjunud viimasel ajal võõrkeelse (inglise ja vene) kirjandusega, et keeruline on end harjutada taas eestikeelseid teoseid lehitsema hakata. Nüüd paningi enda ette kaks soovitud raamatut ja vaatan neid.. Tean, et need on head. Kuigi samas, milline Paulo Coelho raamat ei oleks omamoodi hea? Sügavamõttelised, mõtlemapanevad.. Ei, väga super autor ikka. Igatahes.. teen täna ehk proovi siis (loodan, et on pilvine ning sajab vihma - selline ilm kutsub alati lugema).

Unistan täna palju. Tegelen taas teemaga "kui oleksin rikas, siis ma...". Kangesti palju mõtteid liigub peas. Tahet nagu on, nüüd peaks olema ainult hea töökoht, mis aitaks mul avada uksed fantaasiamaailma. Praegusel hetkel, kui mul puudub nn. "isiklik elu", on mul hea võimalus pühenuda ainult tööle ja oma soovidele. Tegin isegi pingerea oma unistustest, aga üha enam tundub nüüd, et enamik neist on üsnagi lapsikud ja absurdsed. Aga seepärast nende nimi ongi "unistus". Peaks leidma mingi mooduse need ümber nimetada "eesmärkideks" :D Igatahes.. viga on selles, et mul on motivatsioonipuudus. Aga küll ka see tuleb!

P.S. Ma nägin unes, et tegin Tairile süsti, kuna ta oli rase. Pärast ärkamist mõtlesin pool päeva, et äkki on mu saatus olla hoopiski arst? :)

Eile avastasin, et septembris tuleb Eestisse esinema üks mõnusamaid 90ndate bände - Mr. Big! Pileteid on ainult tuhat tükki müügile tulekul ja majanduskriis näpistab mind hetkel õlast, seega jääme lootma õnne peale, et ehk see pilet kukub mulle kuskilt pähe või siis saan äkki vahepeal rikkaks (see on muutunud lausa naeruväärseks, kuidas ma korrutan iga asja puhul endale "Kui rikkaks saan, siis ostan." ) :D Aga jah, neid ma tahaks tõesti kuulama minna! Seega kõigil, kellel raha pole kuhugi panna, siis see on minupoolne kerge "investeeringu" vihje :)

http://www.youtube.com/watch?v=YvBsgVqODwA http://www.youtube.com/watch?v=65t2vbVgRI8

Naiivitar nagu ma olen.

Sattusin siin üks päev vaatama ühe tuttava pilte orkutis ning avastasin, et too oli käinud pulmas. Tavaliselt ma ei pruugigi pikemalt pilte uurima jääda, kuid tol hetkel miski sundis mind pikemalt neid vaatama. Pikema surfamise käigus sinises portaalis (nii kutsub orkutit Lauri) leidsin ma pulma peaosalised ning sain nende kohta hulgaliselt informatsiooni. Naljakas, miks ma üldse vaevusin nii pikalt pusima ja otsima infot täiesti võõraste kohta, kuid ma tundsin, et miski köidab mu tähelepanu. Paarike oli noor - neiu oli 19, noormees mõned aastad vanem - kuid koos olnud juba pea 5 aastat. Nad olid igati kaunid, kohe näha, et väga õnnelikud. Vaatasin edasi: eriti ilus pulmakleit, kiriklik pulm, palju säravaid ja rõõmsaid külalisi, traditsioonid.. Ja alles siis ma mõistsin, mis oli minu huvi põhjustanud. Nimelt hakkasin aina enam süvenema mõttesse, et kuivõrd muinasjutulikult selle paari elu eemalt vaadates tundub. Nad on juba noorelt leidnud "selle õige", ühendanud oma elud pea iga neiu unistuste kohaselt (kirikliku pulmaga) ja on nüüd valmis terveks igavikuks pühenduma ainult üksteisele..

Seda kõike vaadates hakkasin tahes-tahtmatult mõtlema oma elu üle ja mis saavutused minul siin on.. on siin üldse saavutusi? Pff.. see külab lausa irooniliselt. Noh, mul on üürikorter, kass ja kuskil ka mõni väga kallis sõber. Aga sõbrad pole saavutus, vaid kingitus ülalt (heh, kõlab kuidagi väga usklikult). Nii.. oma elamine ja koduloom? Eh.. seda ei tundu väga palju olevat. Keegi võiks muidu vastu vaielda, et noh, sedagi on palju ja Sa oled noor, et ole kannatlik, küll see tuleb, aga noh.. võib-olla ma tõesti nõuan elult palju, et mulle tundub see, mis mul juba saavutatud, kuidagi tühisena.

Samuti võib ju ka öelda, et see paarike ei pruugi ju kauaks kokku jäädagi, et neil ju "sarved maha jooksmata" ja elu nägemata, kuid samas on ju ka võimalus siiski, et nad elavad happily ever after ja saavad paar nunnut pisipõnnikest, elavad kuskil järve ääres hubases majakeses ja kasvatades õuel paari lambatalle.. Igatahes see, mis ma öelda tahan on see, et neil on juba olemas "oma raamatu algus", milleni mina ja paljud teised alles kunagi, kui väga veab ehk jõuame. Ja kannatust on mul vähe :) Tahaks kõike kohe ja praegu.. aga jah, eks ole teada, kuidas selle tahtmisega on.. kõik võtab aega. Asusin samal päeval huviga otsima pulmakleite ka.. valisin neist ühe kõige meelepärasema, õrnema ja romantilisema välja ka (unistaja nagu ma olen) ja panen selle nüüd siiagi.

Teemat vahetades võin rääkida oma eelmise öö veidrast unenäost. Ma ei usu unenägude täitumisse (kuigi harva isegi tahaksin uskuda), kuid arvan, et neil on väga oluline koht meie elus, andes võimaluse analüüsida kõike, mida me ärkveloleku ajal läbi seedida ei jõua.

Viimane unenägu oli aga veider ning omamoodi filosoofiline..

Olin kuskil suures ostukeskuses oodates kedagi ja tehes aega parajaks enne ühe kuulsa kirjaniku Paulo Coelho mingisuguse uue raamatu esitlust.. leidsin endale leti, kust sai imemaitsvaid smoothiesid ja tõmbusin suure rahvahulga eest kuhugi nurka, kus vaikselt luristasin maitsvat jooki. Järsku nägin ühte noormeest.. ma teadsin teda. Nimelt oli meil jagamisel jupike ühisest minevikust. Tema nägemine võttis mul seest õõnsaks, kuna päris elus oleks olnud ka selline reaktsioon, sest näinud pole me juba üsna pikka aega. Kohmakalt, vaikselt hakkasime seal suhtlema.. Järgmine hetk olime me minu toas ja rääkisime minevikust. Tekkis kuidagi nostalgiline tunne, aga millegi pärast ma tundsin, et ei suuda ikka täielikult end tema seltskonnas vabaks lasta, vaatamata sellele, et tavaliselt ma tunneks end ainult temaga lõpuni avatult. Ju oli aeg teinud oma töö. Rääkisime, rääkisime.. kuni järsku ma suutsin teda oma hooletusega haavata - juhuse läbi nimetasin teda kogemata kellegi teise nimega, mis ta äkitselt üsna nukraks tegi. Ma mäletan, et isegi imestasin, et miks see talle tegelikult nii korda läheb, aga ei hakanud pikemalt süvenema sellesse. Järgmine hetk aga tundsin, et kõik on endine, me oleks justkui tagasi minevikus, jälle lähedased, kõik on jälle sama.. ta nihkus mulle lähemale ja suudles. See oli midagi kirjeldamatut! Uskumatu, ma isegi ei oska öelda, kas päris eluski on mul kunagi tekkinud taoline tunne.. Edasi muutus asi intiimsemaks, kuid see pole oluline. Oluline oli see lähedus- ja õnnetunne, mis oli tekkinud reaalses elus oleva üksinduse ja hüljatuse asemele. Mõne aja pärast ma nägin, et oleme kuskil kivikoopas ja ta hoiab mind käest, juhatades kuskile selle koha sügavusse.. me jõudsime maa-aluse jõeni. Peites end suurte kivirahnude taha näitas ta mulle, kuidas seal töötavad töölised, et seda jõge laiendada ja puhastada. "Tõeline ime ei teki iseenesest, vaid selleks peab vaeva nägema ja midagi ette võtma," ütles ta ja vaatas mulle pikalt silma. See lause kumiseb seni mu peas. Hetk hiljem näen end aga avaras koridoris üksinda seismas ja silmitsemas ust, mille taga me enne olime kahekesi ja nüüd, ma teadsin, oli tema. Minu juurde tuli ei kusagilt Paulo Coelho (kes oli millegipärast tumedanahaline ja nägi välja nagu James Pickens Jr., kes mängib Grey anatoomias haigla direktorit) ja ütles vaikselt samuti samal ajal ust vaadates: "Tähtis on tunda kas või korrakski õnne ja osata seda hinnata, kui et seda mitte kunagi tundma saada." Ta pani käe mulle õlale ja piidles veel viimased sekundid ust. Ma taipasin, et enam ma ei pruugi kunagi seda noormeest näha ning seda teadis ka minu kõrval seisnud eakas kirjanik, kes vaikselt kuhugi minema kõndis.

Hommikul läksin selle kuulsa mehe abikaasaga teda äratama, et teda hommikusöögile kutsuda. Sisenesime ta tuppa, ta naine, kes lähenes juba 60-le, läks ta voodi juurde ning istus selle servale, öeldes naljatades: "Noh unimüts, ärkame nüüd üles!" Vaikus. Naine tõstab teki pealt ära ning pärast mõningast vaikust ütleb rahulikul häälel enda ette vaadates: "Ja ta ongi läinud.." pärast mida heidab ta kallima kõrvale meid enam mitte tähele pannes. Mees oli surnud. Väljas paistis päike ja laulsid linnud.

Pärast sellest unest ärkamist on mul terve päeva kõrvus kumisenud 2 lauset - selle noormehe ja selle vanema mehe oma. Huvitav, kas see oli juhtnöör, kuidas jätkata oma elu elamist? Tõenäoliselt jah. Mäletada ja olla õnnelik kõikide lühikeste, kuid imeliste momentide üle minu elus ning pingutada ja näha rohkelt vaeva oma tulevase õnne nimel..

Your life will always be filled with challenges. It's best to admit this to yourself and decide to be happy anyway.. [Richard Carlson]

..even if it is hard to move on.

Sageli tundub, et keerulisemaks minna ei saa. Sügav kuristik aina enam tõmbab sind enda rüppe. Mõõn. Pime tunnel. Tupik. Teekonna lõpp. Tunned end nii üksikuna, kuid samas ei suuda taluda ka kellegi seltskonda. Sõna "probleemid" on kujunenud sidesõnaks ning sõna "lahendus" tundub pigem nagu tundmatu võõrsõnana, millele ei suuda sõnastikus tõlget leida. Ärritus, pisarad, ükskõiksus, unetus, isu puudumine - need on muutunud viimasel ajal mu imelisteks sõpradeks juba.

Mõistus on justkui jagunenud kaheks: Vasakul oleks väike kuradike ja paremal väike inglike

Ja mitte üldse ei suuda ära otsustada kellegi kasuks, sest eri olukordades on tihti mõlemal õigus.

Praegu aga pole jõudu liikuda edasi, olla, naeratada.. Las elu seisab veidike paigal. Eks näis, äkki kukuvad õnn ja edu taevast alla (soovitavalt mulle vastu pead, muidu jätan need veel kahe silma vahele).

*MASENDUS*

Never stop being a kid. Never stop feeling and seeing and being excited with great things like air and engines and sounds of sunlight within you. Wear your little mask if you must to protect you from the world but if you let that kid disappear you are grown up and you are dead. [Richard Bach]

Väike samm. Veel üks. Pilk paremale.. siis vasakule. Ja näed, varsti ongi uus ja ilus algus käes.. Natuke on jäänud!

On aeg, mil tuleb lahkuda, isegi siis, kui pole teada kohta, kuhu minna. [Tennessee Williams 1911-1983] Olen pikalt otsinud kohta, kuhu peaksin kuuluma. Astun sammukese ühes suunas - pimedus; sammuke teises - endiselt üks ja sama. Kõik on nagu paras deja vu. Mitte kuskil ei ole tunda, et nüüd oleks finiš, kuigi öeldakse, et lõpujoon tuleb alles siis, kui oleme end mugavalt hauas kerra tõmmanud. Sinna ma veel aga ei kiirusta. Pigem otsin kohta, kuhu ma tõesti kuuluksin, aga kus see paik on? Või äkki asi polegi kohas.. äkki on konks selles, kes on õigel ja vajalikul momendil sammumas Sinu kõrval. Vahel kallistaks, vahel võtaks käest kinni, vahel aga lihtsalt küsiks midagi totrat või siis hoopis vastupidi midagi sügavamõttelist, millele vastuseid polegi leiutatud. Nii ma otsustasingi, et selleks, et peaksin tegema oma ülakorruse süsteemile ühe korraliku restardi ja muutma oma teekonda. Aga ma ei lähe kauaks.. ja pealegi, ma lähen ainult selleks, et hiljem tagasi tulla ja näha kõike värvilisemas valguses :)

Something new.

See on selle aasta esimene postitus.. aga kohe kindlasti ei jää see mul viimaseks. Vabandaks ka nende üksikute ees, kes vahel harva siia satuvad mu kritseldusi lugema - olen üsna kaua sellest kohast eemal olnud.. ei, tegelikult olen pidevalt siin viibinud, kuid lihtsalt muusa oli kaduma läinud. Ega nüüdki pole ta puhkuselt naasenud, kuid mõtlesin, et ehk saan üksindagi hakkama. UUS AASTA näitas, et kui jätta vanasse kõik oma mured ja negatiivsed elamused, siis uus võib tulla tõesti vapustav. Selline tunne, nagu oleks saanud uue puhta vihiku, et alustada taaskord uue jutu kirjutamist ning sealjuures on nüüd võimalik kasutada kõiki imelisi värve . Mõtlesin sel aastal teha ka ühe piraka muudatuse oma elus, nimelt kolisin Õismäele. Uus koht, mis on avaram ja valgem. Kindlasti jään igatsema Mustamäe harjumuspäraseid mände ning nostalgilisi kohti. Aga nagu Jana teab, siis maalimisel jumaldan ma eriti suuri pintsleid! :) Nii ka praegugi.. võtsin kasutusele oma kõige suurema ja hakkasin enda ellu rohkes koguses värve lisama ja tunnen, et olen hakanud järsku üheks rõõmsameelseks ning väga positiivseks inimeseks. Igatahes.. jutu point oleks, et mul on kõik ilus ja vahva ja vinge ja ma olen hetkel kõigega vägagi rahul :) Eks alati saab paremini, kuid.. praegu ma tunnen, et minu jaoks oleks järgmine level juba "liiga hea". Seega püsiks esialgu seal, kus ma hetkel olen, sest vastasel juhul ei suudaks ma objektiivselt hinnata minu ümber toimuvat.. (tõenäoliselt peab ootama muusa tagasitulekut, et nii segaseid jutte enam mitte kirjutada)