Miks on nõnda et jõulud on see aeg aastas, mil Su hing ootab paaniliselt jõuluimet ning isegi siis, kui sul on praktiliselt kõik olemas, tunned, et südames on igatsus millegi suure järgi. Juba mitu aastat üritan välja ravida seda unistajapisikut, mis minus elab, ega lase piisavalt rõõmustada selle üle, mis juba saavutatud. Paratamatult kipun mõtlema, et miski on ikka puudu. Aga see selleks.. avastasin, et tavaliselt jõulu eel on blogi just see sõber, kellega kõige enam satun aega veetma.. huvitav, miks küll?

None of us can be in the present and the past at the same time, not even when we try to understand the things that happen to us. Close the door, change the record, clean the house. Stop being who you were, become who you are now.

Uks on kinni. Lõpuks. Lukk on kinni keeratud.. oma kuus või seitse korda. Riiv on ka ees. Raske tool ka ette lükatud. Enam ei peaks ükski vana mõte või mälestus ründama keset hetke, mil ootad seda kõige vähem ja oled kõige riivatavam. Nii.. aga aitab sellest. Liigume edasi.

Ja tegelikult.. kuskilt tuleb soojust. Tunned? Ma tunnen. Oi näe.. vaata paremale.. päikesekiir. Aken. Mine lähemale. Oii.. pimestab. Noo.. eks ma ka kissitan silmi.. see ei tähenda, et peaks rulood alla laskma. Tee aken lahti. Lase see valgus ja soojus sisse. Ava end talle. Nii.. jätkame. Vaatasid aknast välja? Kirsipuud õitsevad.. imeline.. roosad õielehed keerlevad õhus.. hinga see õhk sisse. Hingasid? Eks ta ole suur vahe.. päevast päeva sisse hingata muredest ja mälestustest kopitanud vangla õhku. See on aga midagi uut. Midagi kaunist. Siruta vasak käsi välja ja sule silmad.. aga ainult hetkeks. Tee nüüd lahti. Tegid? Vaata oma peopesa.. üks väike kirsiõie leheke. Siruta välja nüüd parema käe nimetissõrm ning puuduta seda. Pehme, habras ja kergelt jahe. Tunneta seda oma naha vastas.. tunne, kuidas veri selle all liigub. Tead, mis see on? See on võimalus. Võimalus õnneks, mis tekkis just Sinul, kuna Sa avasid end uuele ja tundmatule. Kõik on kergelt segane, mis? Eks tulevik tekitabki segadust. Las ma aitan. Vaata aknast välja.. ma mõtlen sinna täitsa alla. Näed? Ei? Nii ta on.. Sa ei näe, mis toimub kõige all, aga seal on Su tulevik. Sul on ainult üks võimalus teada saada, milline see on.. võta ettevaatlikult akna äärest kinni ja roni aknalauale. Hinga viimast korda sisse päikese- ning kirsipuuhõngu ja sule taas silmad. Liigu äärele lähemale. Tõuse kikivarvule. Ära karda. Üks-kaks-kolm... ja tõuka end teadmatuse sügavikku.. Kuuled kõrvus tuule mühinat, linnulaulu, uinutavat kohinat? Jah.. need on kõik elamused, mis annavad Sulle endalegi tiivad ning embavad Sind oma ookeanisuuruste lainetega.

Minu jutul on tegelikult mõte. Kerge motivatsioon nendele, kes tammuvad paigal, suutmata riskida ning astuda seda otsustavat sammu, et muuta oma elu ning.. nendele, kes ootavad paaniliselt päikeselist kevadet - see pole enam kaugel! :)

P.S. 1. Tähelepanu! Minu jutt on mõeldud ainult kirjanduslikus mõttes. Palun päris elus sõna-sõnalt edasi kanduvat mõtet mitte järele proovida (Jana - eelkõige mõtlen Sind)

P.S. 2. Põnev, kuidas hingepuistamiselt võib üle minna eneseabiraamatu lehekülje avaldamisele :D

What's life without the ability to make stupid decisions? We make them every day, every minute, every second.. We make mistakes and later realize, that they've helped us to find the meaning of our lives. And now I've made another stupid decision.. but maybe it will be right in the future - I guess.. I will never know unless I try :) I just thought why is it so, that I have life like "this", but then I realized - we get what we get, but it really has nothing to do with what we deserve.. Doesn't make sense? Sounds pathetic? Well.. We're all pathetic, it's what makes everything interesting!

On mälestus, mis elu piinab

taas kõikjal pimeduse vaim mind piirab.

See võtab aega tunde, kuid,

võib-olla ajaühikuid ka muid

et ununeks see kirglik hingeleek,

mis kiivalt valgustas mu eluteed.

Nii vähe kahjuks kõik see kestis

muinasjutt, mis pidi kestma igavesti

Tol korral kadus pimedus mu ööst

ja aju loobus oma mõttetööst.

Asemele tuli Sinu hingeõhk mu kaelal,

mis kõrvetas mu nahka vaevalt

siis õrnad sõrmeotsad minu kehal

mida sain ma sinna teha?

Peas kumisemas magus lauluviis,

Sinu hääl - mis kohe mõistuse mult viis.

Nüüd tean, et tuleb minna unustuste linna

ja oma mälestus ka matta sinna.

Nii kadudes ma muutun õrnaks tuuleks,

sosistades sõnu, et vaid sina neid ehk kuuleks..

Ka tuuleiilina Su sisse poeksin

ning kõik Su unistused välja loeksin

Su naeratuse palgel jääksin lamama,

toetudes huultele ma kõrvetava lumena.

Ja ööna kallistaks Sind viimse päevani;

päiksena ma viiks su silmasära taevani.

Ja taaskord kõnnin nähtamatul loodusrajal

ning meenub mulle, et kord vanal ajal

me jalad puudutasid sama teed.

see võtab ikka aastaid veel,

et vajuks unustusse põlev leek.

Almost dying doesn't change anything. Dying changes everything. I'm not dead.. yet. That means.. nothing has changed. So.. is it better to die?

Torm. Taaskord deja vu. Ajalugu kordub. Imelikud sündmused. Ma ei mõista. Segadus. Veider. Eksisteerin? Ei? Kus ma olen? Kes ma olen? Mida ma tahan? Kurat küll, kuhu kadus motivatsioon? Mul on tegelikult tahe teha asju. Suuri asju! Vahel aga tundub, et sellest ei piisa. Uksed ei avane. Koputad kõikjale, kuid oled suletud ühte kõledasse ruumi, kus sind keegi ei kuule. Karjud. Hääl on kähe. Hirm. Äkki ma ei leiagi väljapääsu? Kaua võib? Mida ma veel peaksin enda tõestamiseks tegema, et mind märgataks? I can be the sunshine.. I can be the rainbow.. But is that enough?

Ma olen siin, AHOI! Märgake mind!

***

Minu elus on olnud muutusi. Ma vahetasin ülikooli, eriala. Olen proovinud end mitmest erinevast valdkonnast. Jõudsin veenduda, et tahan ikka seda sama, mida varemgi. Katsetasin veel. Tulemus sama. Üritasin siis haaret laiendada. Tegutsen nüüd eesmärkide loomise kallal. Olen veel endiselt elus ja rabelen. Ei anna alla.

Kasutan edasi liikumiseks sellist lauset: Thinking small isn't hard. It's just a habit. A habit with consequences. Same for thinking big. Seega töötan selle nimel, et mu mõtted ja unistused oleksid suured - siis on suured ka tagajärjed!

***

Lühiülevaade siis toimunust:

UUED SÕBRAD JA KOOLIKAASLASED

RAHUSTAV TÖÖ HELLEMANNI TORNIS

ROHKELT MÄNGE PISIKESTEGA

ehk MINU OMA ESIMENE ÜRITUS!

TMK ÜLIÕPILASESINDUS + EASL'i SEMINAR SAAREMAAL

Ja veel hulganisti igasuguseid põnevaid tegemisi ja üritusi, mida kõike ei pea piisavalt tähtsaks või lihtsalt ei viitsi siin esile tuua. Nii see vaikselt liigub kõik edasi..

Kivist süda.

• Kunagi.. pea 2 aastat tagasi kirjutasin ma ühe loo. Loo endast ja enda elust. Loo peategelasel oli nimi, millest ma lapsepõlves unistasin. Loo, mis sarnanes tol hetkel muinasjutule. Mõtlesin, et see lugu kuulub siia.. nö sissejuhatuseks minu muinasjutu järjele:
• "Igas muinasjutus on alati tõetera sees. Igas elus on aga alati natuke muinasjuttu. Nagu algab ka iga teinegi muinasjutt, alustaksin mina ka seda: Elas kord üks väike tüdruk. Tema nime ma ei tea, kuid paneme talle nimeks Katariina. Väikesena elas ta pealinna ühes ilusas ja korralikus korteris koos oma ema ja isaga, keda ta ülekõige armastas. Kes ei armastaks lapsepõlves oma vanemaid? Kui oled väike, on sulle vanemad, kui suurimad iidolid, kelle iga tegevus tundub olevat õige ning jäljendamist väärt. Katariina isa oli uhke ärimees, kes oli riigis üsna tuntud. Tal oli oma väikefirma, mis müüs igasugu kasulikke asju erinevatele asutustele. Katariina ema oli aga koduperenaine. Ta istus päevad läbi kodus, õmbles, tegi süüa ning tegeles palju oma armastatud tütrekesega. Haha.. ei, nüüd ma valetan. Selles muinasjutus polnud kõik sugugi nii lilleline, kui esmapilgul arvata võib. Ei, absoluutselt mitte. Isa, kes oli nii suur töö armastaja, oli päevad läbi tööl. Koju jõudes jõudis ta vaevalt oma lapsele põsemusi teha ning naisele käratada, kus tema õhtusöök on. Ka ema polnud sugugi nii imeline, kui alguses võib arvata. Väites oma abikaasale, et raha, mis too naisele annab, läheb tütrekese muusikakooli tarvis, raiskas ta selle hoopis enda välimuse ning teiste meeste peale. Kokkuvõttes oli pisike Katariina enamasti üksinda oma mänguasjade seltsis, kellele ta alati enne magama minekut muinasjutte ette luges ja pärast seda neile tekid ilusti peale pani. Oma pisikesed lelud voodisse ära sätitud, istus ta oma suurema ning targema sõbra juurde - vana must logisev kassetimakk. Pistnud tühja kasseti sisse, lindistas ta sinna peale oma laule ning mõtteid, mis parasjagu pähe tulid. Nii veetiski plikatirts üksinda õhtuid pärast lasteaeda ja tantsutrenni, mida ta ülekõige jumaldas. 1. september. Esimene klass. Paljud pisikesed nutavad, hoiavad kramplikult vanemate käest kinni ega taha minna sinna suurde hirmuäratavasse ja kõledasse majja. Katariina vaatab aga särasilmi jumaldades seda suurt ehitist, mis saab tema eluks järgnevaks 12-ks aastaks. Esimeses klassis leidis ta oma esimese armastuse, mis jäigi püsima kuni ajani, mil ta kooli vahetas. Kas teadsite, et väikesena näed asju täiesti teisest pilgust? Kõik tundub palju värvilisem, võluvam ning tundub nagu poleks mingeid takistusi. Oh neid suuri tundeid, mida Katariina tunda sai.. aga kahjuks oli ka palju pettumust, pisaraid, kui armastus osutus ühepoolseks. Kodus polnud samuti kõik roosiline. Vanemate tülid kasvasid iga päevaga. Lauanõudude killud, karjumine, need koledad sõimusõnad.. väikesele lapsele on see liig. Vanemad lahutasid ja Katariina jäi isaga elama. See on nüüd see osa muinasjutust, kus kaob ema ära ning asemele tuleb kuri võõrasema. Eh.. ega ta alguses nii kuri olnudki. Arvestades tüdruku ja kasuema väikest vanusevahet, leidsid nad kiiresti ühise keele ning hakkasid hästi läbi saama. Tüdrukule avanesid nüüd võimalused tegeleda nii kunsti kui ka muusika valdkonnas, mida ta ka esialgu meelsasti tegi. Mõne aja pärast sündis perre veel üks pisike pereliige. Väike poeg. Sellest päevast muutus kõik. KÕIK. Katariina oli jäetud tagaplaanile. Ta oli sunnitud täitma kõiki majapidamistöid, käima kõikides oma huviringides, hoidma head taset koolis ning taluma kasuema kriiskamisi. Kasuvennale teda ligi ei lastud, kuna tüdruk pidavat talle halvasti mõjuma. Katariinal ei tohtinud enam olla külalisi ja ta ei võinud minna ise oma sõpradele külla, ei mingisugust televiisori vaatamist, raadio kuulamist, ta ei tohtinud käia mitte mingisugustel üritustel (nii klassiõhtud, diskod, ekskursioonid). Tema sünnipäevad piirdusid 1,5 tunnise seansiga McDonald'si mängutoas, koos kolme-nelja sõbrannaga. See oli raske. Tol hetkel olid talle toeks tema kõige lähedasemad sõbrannad, kes jäidki teda saatma eluteel, kuni lõpuni välja. Tegelikult seda kõike on raske kirjeldada, kuid väikesele inimesele tundub maailmaavastamise hetkel tähtsana olla nagu teised. Vastata küsimustele, "miks sa ei lähe meiega sinna" või "miks sa ei tule minu sünnipäevale" oli keeruline. Ema ja isa lahutusprotsess kestis 5 aastat. Selle aja jooksul pidi Katariina külastama tuhandeid sotsiaaltöötajaid ning psühholooge. Enne põhikoolilõppu panid vanemad neiu kooli, mis asus kodust väga kaugel. Lapse arvamust selle suhtes üldse ei küsitud. Esimene aasta oli keeruline.. ei olnud lähedal oma vanu sõpru. Muidugi leidis Katariina uuest koolist ka uusi sõpru, kes suutsid teda mõista ning hindasid teda inimesena. Pikkamööda loksus tüdruku elu paika. See oli nagu uus lehekülg tema elus. Tema elus väljaspool vanemate kodu. Uued sõbrad, klassikaaslased, keskkond. Ta oli rahul, vaatamata sellele, et väikeses kohas õppides tundis ta end nagu linnuke puuris, kes ei saanud tiibu laialt välja sirutada. Noor neiu muutus iga päevaga järjest iseseisvamaks - ta hakkas kooli kõrvalt raha teenima, uusi tutvusi otsima. Enam ta polnud see väike tüdruk, kes ei julgenud enda eest seista. Ka isiklukus elus toimus muutusi. Järjest enam pöörati talle tähelepanu.. noormehi oli erinevaid - erinevast vanusegrupist, erinevast staatusest, arukaid, rumalaid, andekaid, ilueedisid, sportlikke. Vähestes leidis neiu midagi endale sobivat. Ta ei otsinud ei paksu rahakotti ega ka modellivälimust. Ta otsis suurt südant, ilusat fantaasiat.. Nüüd on siis õige hetk öelda: Ja siis ta kohtus oma unelmate printsiga, kes kappas kohale seitsme maa ja mere tagant valge ilusa ratsu seljas. Päris nii teda iseloomustada ei saa, kuid põhimõte sarnaneb sellele. Tuli tõesti ta ellu üks noormees, kes erines senistest. Jah, ta oli arukas, kena välimusega, vaimukas, sportlik ja andekas. See polnud aga kõik. See oli alles algus. Temas oli midagi ebaloomulikku. Tema hääl suutis panna tüdrukut võpatama, ainuüksi tema pilk pani neiu üle kogu keha õhetama. Noormehe silmad olid justkui Sinine Laguun, millesse võiski suplema jääda. Poisi puudutus mõjus nii sulatavalt, et tüdruk pidi end veel mitu minutit koguma, et keskenduda millelegi muule. Tema õrnad suudlused lennutasid tüdruku kõrgustesse pehmetest pilvedest kõrgemale. Kuulsin kord Katariinat ütlemas: "Ma leidsin oma printsi, aga see ei ole veel muinasjutu lõpp, vaid see on hoopis selle algus." Imestama pani see, et need kaks inimest olid osades asjades nii metsikult sarnased, et kõrvalseisjale võis tunduda see ebareaalsena. Kokkusattumused nende mõtetes, tegevustes, väljendites olid sageli liiga pentsikud. See tegigi selle, mis nende vahel oli, ääretult imeliseks. Nad olid justkui hingesugulased. Neil ei hakanud teineteise seltsis iialgi igav ning leidus alati teema vestlemiseks. Hetkel, kui oli vaikus, nad teadsid, et ka see on paljuütlev. Neiu suutis end kallimale täielikult avada.. küll mitte kohe, kuid eks usaldus tuleb ka ajapikku. Loomulikult nad polnud täielikult sarnased. Ei, nad olid üsnagi erinevad. Suurim erinevus oli ehk elustiilis ning -hinnangus. Võimalik, et see just tekitaski nende vahel mõningaid pingeid.. või oli asi hoopis selles, et nad ei jõudnud teineteist piisavalt hästi tundma õppida? Miski juhtus nende vahel. Tean, et tüdruk naeratas endiselt, kuigi südames oli asi naeratusest väga kaugel. Need õhtud täis mõtteid minevikust, sellest võlumaailmast, milles ta oli jõudnud veidi rännata. Sõbrad küll ütlesid ilusaid ja lohutavaid lauseid, kuid sellised sõnad ei mõju seni, kuni ei tee ise endale selgeks, et eluga tuleb edasi liikuda. Tuleb leida südames koht, kuhu kõik see "ilus" ära peita ja sulgeda, ning kogu "kole" sealt minema visata, et oleks uue "hea" jaoks ruumi. Eks see kõik võtab aega, kuid just aeg ongi see, mis parandab haavad. Nagu räägitakse, siis õnn ei ole see, et me ei kuku, vaid see, et peale iga kukkumist püsti tõuseme. Katariina pole veel otsustanud edasi liikuda. Ta otsusas supelda ilusates mälestustes, kuni lõpuks tunneb, et on õige aeg tuleviku suunas vaadata. Igal muinasjutul on lõpp. Ka sellel on.. aga see ei tule veel niipea. Enne peab selle peaosaline jõudma sinna võlumaailmasse, kuhu ta tõeliselt kuulub ning leidma sealt selle, kes elaks temaga õnnelikult elu lõpuni. Alles siis tuleb lõpp :) "
• Ja kui mõelda, et ohh, oli vast lapsepõlv, siis tagasi vaadates võin tunnistada, et aeg, mis järgnes sellele jutule oli mitmeid kordi valusam, piinarikkam ja pettumusterohkem, kui kõik eelnevad aastad kokku.
• See oli aeg, mil tundsin, et olen üksi. Totaalselt üksinda. Naljakas mõelda, et see tunne võis kesta pea kaks aastat. Asi polnud konkreetselt isegi inimestes.. ma ei süüdista tõesti mitte kedagi pikalt kestnud meeleheidet täis perioodis. Ma ei eita, et tõenäoliselt oli viga minus.. ah, mis ma ikka keerutan. Viga oligi minus. Ma olen sündinud liiga suureks unistajaks. Ma usun inimestesse, usun, et nad võivad muutuda paremaks, annan neile üha enam uusi võimalusi enda parandamiseks. Aga keda me lollitame? On vaid üksikuid, kes midagi endaga ette võtavad.
• Ühel hetkel avastasin end sügavasse auku vajunult. Kibestunud, madala enesehinnanguga, kaotanud usu endasse ja teistesse, läbinisti pessimist, vihane, kriitiline, küüniline - selline negatiivsuse koostis peletab eemale ka kõige tolerantsemad isikud. Muidugi leidus mu ümber ka inimesi, kes soovisid seda abitust tol hetkel ka ära kasutada. Inimesed, kes ei hinnanud mind inimesena, vaid nägid minus enam-vähem sobivat välimust ja panid tähele, et sisimas ma siiski otsin tuge. Ei saa mainimata jätta ka ebaõnnest koosnevat lõputut jada.. See kujunes lausa absurdseks - kui midagi sai juhtuda, siis see juhtus just minu ettevõtmistega, mida ma kasutasin päästerõngastena, et olukorrast välja rabeleda. Tundus, nagu elu just üritakski mind ära uputada, et olukorra tõsidus ja paratamatus ikka mulle lõplikult kohale jõuaks. Ja lõpuks jõudiski.. ning võttis kogu mu elukese juhtimise üle enda peale.
• Ja mis on saanud minust nüüdseks? Hiljuti ütles mulle üks väga arukas inimene - "Sa ei anna inimestele isegi võimalust enda tõestamaks. Veel enne sa mõistad nad süüdi kõikides vigades ja võimalikes pattudes. Lihtsalt üritad leida põhjuseid, miks sa ei tohiks inimesi usaldada". Ja nii ongi. See on see nö "kilp" või "kaitsemüür", mille ma moodustasin, et jumala eest mitte kunagi enam sellist valu mitte tunda. Tunne, nagu rebitaks sind seest lõhki.. see on füüsiliselt tuntav emotsionaalne valu. Seda ei saa võrrelda ei kiljotiini, lämbumise ega ka elusalt põlemisega.. või siiski? ..kui seda võrrelda, siis ma paneks kõik need kolm asja kokku ja korrutaks arvuga, kus on selline kogus nulle taga, et üle lugeda ei viitsiks ka kõige usinam tegelane.
• Kohates inimesi minevikust, avastasin, et parim viis end kaitsta, on näidata end kellegi teisena, kui et nõrgana. Pigem lase neil sinus pettuda, arvata sinust kõige jubedamaid asju, kui et anda endale võimalus astuda taaskord samasse ämbrisse ja korrata kõiki vigu jälle. Ma ei väida, et see on kerge ja meeldiv tunne. Ka see on omamoodi valus. Kuid see on ainuke valguskiir tunnelis, mis annab võimaluse edasi liikumiseks, selle asemel, et paigal tammuda ja üle elada kõike üha uuesti ja uuesti.
• Igatahes.. pika ja laiali valguva jutu eesmärgiks oli edastada mõte, et viimase kahe aasta jooksul olen ma korduvalt pettunud, lootust kaotanud, loobunud endasse uskumast.. kõige selle tõttu kaotasin pea kõik lahingud, paljud tähtsad inimesed ning head võimalused taas jalule tõusmiseks. Pettudes andsin ma endast kõik, et ka teised saaksid tunda vähemalt osakestki sellest, mida ma pidin tundma. Kuri olin.
• Ja siin ma nüüd olen. Jah, ma pole enam see inimene, kes olin kunagi. Ma ei ole enam usaldav, lõputult lahke ja õrn. Ka unistusi on vähemaks jäänud.. pigem üritan jääda reaalsuse piiridesse.Vedasin kihla iseendaga, et see kord sellist perioodi elus mul enam ei tule. Joonistasin oma horisondile päikese ja liigun selle suunas.
• Ma olen jõudnud omadega järgmisele levelile: Uus ülikool, uued inimesed, vahelduva eduga eksisteeriv töö, mis vabastab elu rutiinist ning paneb mind end tundma inimesena, kes siiski on võimeline midagi saavutama. Ja.. kustutatud minevik. Uus teekond. Uued takistused. Killuke hinges peidetud üksindust, mis on osavalt varjatud. Uued eesmärgid - eelkõige näidata nii endale kui ka teistele, et ma olen võimeline kaugele jõudma. Potentsiaal on olemas, nüüd aga tuleks ainult töötada maksimaalselt motivatsiooni kallal. But I'll do my best to prove that I can be good.. really good at everything! :)
• Selle kõigega seoses meenuvad mulle ka ühe laulu sõnad:

• Life is a journey
• It can take you anywhere you choose to go
• As long as you're learning
• You'll find all you'll ever need to know
• You'll break it
• You'll make it
• Just don't forsake it because
• No one can tell you what you can't do
• No one can stop you!

Üks pilvekene möödus minust

ja üksik piisk siis pähe langes.

Oh ei, mitte, et ma teda taga kiruks,

vaid lihtsalt kahju temast hakkas.

Tal oli sõpru toredaid,

kuid seda ainult üheks korraks.

Ka avastas ta mitmeid maid,

aga vaevalt see ta elurõõmu toidaks.

Teekonna algul avastas ta tunde endas-

nii hella, nii hingematvalt imelise!

Kui vikerkaarest mööda lendas

kõik värvid tema mõtteid pimestasid.

Piisk teadis, et maale maandudes,

ei eal ta kohta enam sõpru, armastust;

kuid lootis, et ehk aurudes,

ta kordab taaskord oma saatust.

See sama piisk mul' pähe sadaski

seepärast väga kahju temast hakkaski.

Ta oma lühikese eluea jooksul,

sai tundma kõike, mis on meie elu moodul.

Ta rändas, suhtles, armastas ja lendas

kuni lõpuks surmasuu ka teda embas.