Miks on nõnda et jõulud on see aeg aastas, mil Su hing ootab paaniliselt jõuluimet ning isegi siis, kui sul on praktiliselt kõik olemas, tunned, et südames on igatsus millegi suure järgi. Juba mitu aastat üritan välja ravida seda unistajapisikut, mis minus elab, ega lase piisavalt rõõmustada selle üle, mis juba saavutatud. Paratamatult kipun mõtlema, et miski on ikka puudu. Aga see selleks.. avastasin, et tavaliselt jõulu eel on blogi just see sõber, kellega kõige enam satun aega veetma.. huvitav, miks küll?

None of us can be in the present and the past at the same time, not even when we try to understand the things that happen to us. Close the door, change the record, clean the house. Stop being who you were, become who you are now.

Uks on kinni. Lõpuks. Lukk on kinni keeratud.. oma kuus või seitse korda. Riiv on ka ees. Raske tool ka ette lükatud. Enam ei peaks ükski vana mõte või mälestus ründama keset hetke, mil ootad seda kõige vähem ja oled kõige riivatavam. Nii.. aga aitab sellest. Liigume edasi.

Ja tegelikult.. kuskilt tuleb soojust. Tunned? Ma tunnen. Oi näe.. vaata paremale.. päikesekiir. Aken. Mine lähemale. Oii.. pimestab. Noo.. eks ma ka kissitan silmi.. see ei tähenda, et peaks rulood alla laskma. Tee aken lahti. Lase see valgus ja soojus sisse. Ava end talle. Nii.. jätkame. Vaatasid aknast välja? Kirsipuud õitsevad.. imeline.. roosad õielehed keerlevad õhus.. hinga see õhk sisse. Hingasid? Eks ta ole suur vahe.. päevast päeva sisse hingata muredest ja mälestustest kopitanud vangla õhku. See on aga midagi uut. Midagi kaunist. Siruta vasak käsi välja ja sule silmad.. aga ainult hetkeks. Tee nüüd lahti. Tegid? Vaata oma peopesa.. üks väike kirsiõie leheke. Siruta välja nüüd parema käe nimetissõrm ning puuduta seda. Pehme, habras ja kergelt jahe. Tunneta seda oma naha vastas.. tunne, kuidas veri selle all liigub. Tead, mis see on? See on võimalus. Võimalus õnneks, mis tekkis just Sinul, kuna Sa avasid end uuele ja tundmatule. Kõik on kergelt segane, mis? Eks tulevik tekitabki segadust. Las ma aitan. Vaata aknast välja.. ma mõtlen sinna täitsa alla. Näed? Ei? Nii ta on.. Sa ei näe, mis toimub kõige all, aga seal on Su tulevik. Sul on ainult üks võimalus teada saada, milline see on.. võta ettevaatlikult akna äärest kinni ja roni aknalauale. Hinga viimast korda sisse päikese- ning kirsipuuhõngu ja sule taas silmad. Liigu äärele lähemale. Tõuse kikivarvule. Ära karda. Üks-kaks-kolm... ja tõuka end teadmatuse sügavikku.. Kuuled kõrvus tuule mühinat, linnulaulu, uinutavat kohinat? Jah.. need on kõik elamused, mis annavad Sulle endalegi tiivad ning embavad Sind oma ookeanisuuruste lainetega.

Minu jutul on tegelikult mõte. Kerge motivatsioon nendele, kes tammuvad paigal, suutmata riskida ning astuda seda otsustavat sammu, et muuta oma elu ning.. nendele, kes ootavad paaniliselt päikeselist kevadet - see pole enam kaugel! :)

P.S. 1. Tähelepanu! Minu jutt on mõeldud ainult kirjanduslikus mõttes. Palun päris elus sõna-sõnalt edasi kanduvat mõtet mitte järele proovida (Jana - eelkõige mõtlen Sind)

P.S. 2. Põnev, kuidas hingepuistamiselt võib üle minna eneseabiraamatu lehekülje avaldamisele :D