laupäev, 17. oktoober 2009

Almost dying doesn't change anything. Dying changes everything. I'm not dead.. yet. That means.. nothing has changed. So.. is it better to die?

Torm. Taaskord deja vu. Ajalugu kordub. Imelikud sündmused. Ma ei mõista. Segadus. Veider. Eksisteerin? Ei? Kus ma olen? Kes ma olen? Mida ma tahan? Kurat küll, kuhu kadus motivatsioon? Mul on tegelikult tahe teha asju. Suuri asju! Vahel aga tundub, et sellest ei piisa. Uksed ei avane. Koputad kõikjale, kuid oled suletud ühte kõledasse ruumi, kus sind keegi ei kuule. Karjud. Hääl on kähe. Hirm. Äkki ma ei leiagi väljapääsu? Kaua võib? Mida ma veel peaksin enda tõestamiseks tegema, et mind märgataks? I can be the sunshine.. I can be the rainbow.. But is that enough?

Ma olen siin, AHOI! Märgake mind!
***
Minu elus on olnud muutusi. Ma vahetasin ülikooli, eriala. Olen proovinud end mitmest erinevast valdkonnast. Jõudsin veenduda, et tahan ikka seda sama, mida varemgi. Katsetasin veel. Tulemus sama. Üritasin siis haaret laiendada. Tegutsen nüüd eesmärkide loomise kallal. Olen veel endiselt elus ja rabelen. Ei anna alla.
Kasutan edasi liikumiseks sellist lauset: Thinking small isn't hard. It's just a habit. A habit with consequences. Same for thinking big. Seega töötan selle nimel, et mu mõtted ja unistused oleksid suured - siis on suured ka tagajärjed!
***
Lühiülevaade siis toimunust:
UUED SÕBRAD JA KOOLIKAASLASED
RAHUSTAV TÖÖ HELLEMANNI TORNIS

ROHKELT MÄNGE PISIKESTEGA

ehk MINU OMA ESIMENE ÜRITUS!

TMK ÜLIÕPILASESINDUS + EASL'i SEMINAR SAAREMAAL

Ja veel hulganisti igasuguseid põnevaid tegemisi ja üritusi, mida kõike ei pea piisavalt tähtsaks või lihtsalt ei viitsi siin esile tuua. Nii see vaikselt liigub kõik edasi..

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Sul tundub nii põnev elu praegu olevat.. kõik need uued tutvsed ja üritused.. ja kool.. :)