laupäev, 16. mai 2009

On aeg, mil tuleb lahkuda, isegi siis, kui pole teada kohta, kuhu minna. [Tennessee Williams 1911-1983] Olen pikalt otsinud kohta, kuhu peaksin kuuluma. Astun sammukese ühes suunas - pimedus; sammuke teises - endiselt üks ja sama. Kõik on nagu paras deja vu. Mitte kuskil ei ole tunda, et nüüd oleks finiš, kuigi öeldakse, et lõpujoon tuleb alles siis, kui oleme end mugavalt hauas kerra tõmmanud. Sinna ma veel aga ei kiirusta. Pigem otsin kohta, kuhu ma tõesti kuuluksin, aga kus see paik on? Või äkki asi polegi kohas.. äkki on konks selles, kes on õigel ja vajalikul momendil sammumas Sinu kõrval. Vahel kallistaks, vahel võtaks käest kinni, vahel aga lihtsalt küsiks midagi totrat või siis hoopis vastupidi midagi sügavamõttelist, millele vastuseid polegi leiutatud. Nii ma otsustasingi, et selleks, et peaksin tegema oma ülakorruse süsteemile ühe korraliku restardi ja muutma oma teekonda. Aga ma ei lähe kauaks.. ja pealegi, ma lähen ainult selleks, et hiljem tagasi tulla ja näha kõike värvilisemas valguses :)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

:) mingil hetkel peab igaüks ära minema, et paremana/õnnelikumana/kogenumana tagasi tulla.

Rookie ütles ...

hea otsus :) mul on su üle väga hea meel

ja muuseas: öeldakse, et õnn ei ole sihtkoht, vaid teekond

ning: väga ilus ja teemakohane pilt :)

Risto ütles ...

kuhu sa siis rändad? :P
Äki sa otsid valest kohast?