Mõni päev tagasi tundsin järsku, et liigun "tagurpidi". Iga päevaga kasvab minus tunne, et jään aina lollimaks ja rumalamaks. Kohutav, mida tekitab igapäevase uue info puudumine ja vähene suhtlemine. Ma tunnen, et asendan oma sõnavaras keerulisemad sõnad lihtsamatega ja kokku-lahku kirjutamisest ma ei räägiks üldse midagi. Igatahes üsna täbar olukord, ma ütleksin. Nii ma tormasingi meeleheites raamatukokku, lootes leida kaks raamatut, mida olen kaua unistanud lugeda. Kokkuvõttes sai mu kahest raamatust hoopis neli.. seega ma olen rahul. Nüüd peab end lugema ka sundima. Olen nii harjunud viimasel ajal võõrkeelse (inglise ja vene) kirjandusega, et keeruline on end harjutada taas eestikeelseid teoseid lehitsema hakata. Nüüd paningi enda ette kaks soovitud raamatut ja vaatan neid.. Tean, et need on head. Kuigi samas, milline Paulo Coelho raamat ei oleks 
omamoodi hea? Sügavamõttelised, mõtlemapanevad.. Ei, väga super autor ikka. Igatahes.. teen täna ehk proovi siis (loodan, et on pilvine ning sajab vihma - selline ilm kutsub alati lugema).
Unistan täna palju. Tegelen taas teemaga "kui oleksin rikas, siis ma...". Kangesti palju mõtteid liigub peas. Tahet nagu on, nüüd peaks olema ainult hea töökoht, mis aitaks mul avada uksed fantaasiamaailma. Praegusel hetkel, kui mul puudub nn. "isiklik elu", on mul hea võimalus pühenuda ainult tööle ja oma soovidele. Tegin isegi pingerea oma unistustest, aga üha enam tundub nüüd, et enamik neist on üsnagi lapsikud ja absurdsed. Aga seepärast nende nimi ongi "unistus". Peaks leidma mingi mooduse need ümber nimetada "eesmärkideks" :D Igatahes.. viga on selles, et mul on motivatsioonipuudus. Aga küll ka see tuleb!
3 kommentaari:
Hahaa :) Minu lapsepõlveunistus oli saada arstiks. Eile TÜ meditsiinimuuseumis mõtlesin aga, et see peab ikka kergelt hull olema, kes arstiks õppima läheb.. selline mulje siis väljapnekust jaa üest arstiteaduskonna tudengist, kes meile näitust tutvusts. Küsisin talt ka tema enda õpingute kohta.. Igatahes jaah, need kes 6+6 aastat seal õpivad, on tahes tahtmata erilised inimesed :D
Juhm nagu ma olen, lugesin ülevalt alla. Kui olin "viimase" postituseni jõudnud siis vaatasin kuupäevi... Tundus, et lõpp hea, kõik hea... aga... see oli tegelikult ühe uue eluperioodi algus.
Eksin. Harva, aga eksin. Süüdistan kella, sest armunud ma ju ei ole...
Unistamine on vajalik, kuid tuleb meeles pidada: Kui inimesed unistavad ja tegelikult eesmärgi poole ei püüdle, on nad unistajad... ei midagi muud... Oma vaimu fantaasiaga toitmine on küll väga nauditav, kuid "sessiooni" lõpus tunned, et midagi jääb puudu, et oled see inimene kellel läheb halvemini kui teistel... Liigne fantaasia. Nautida tuleb iga hatke, sest järgmist ei pruugi enam tulla. Alles siis, kui seisad suure värava ees, hakkad mõtlema mida oleks võinud paremini teha? Sorid asjatult minevikus ja otsid seda momenti kus asi "nihu" läks? Kui asi kiskus hiljuti kraavi, siis (kui sul on vastavad kanded olemas) uuri enda märkmeid, millal olid sa viimati õnnelik? Miks?
Minevikku me (ilmselt) muuta ei saa. Deja Vu hetkedel nagu saaksime kunagi tehtut muuta, aga kas me seda ka teeme? Äkki võtame vastu samad otsused mis kunagi varem tehtud on? Seega tuleb astuda homsesse päeva, tagasilöökidele näkku naerda ja edasi minna. Miks peatuda ja haletseda? Miks olla negatiivne? Miks mitte nautida iga hetke? Miks...? Miks..? Miks.? Miks? Mik? Mi? M? ?
tõesti hea pilt mu mehest..:)
Aga taandareng on ka areng.Võib-olla hakkad sa nüüd tasapisi edasi liikuma, küll teadmata suunas., aga see ongi huvitavam..
" Don´t be afraid to take steps, wich are not in the map"..Minu moto:)
Ole tubli kullake!(L)
Postita kommentaar