Alati olen ette kujutanud, et inimese peas oleks nagu tolmune pööning, mille kõikide seinte vastas on väga sassis sahtlitega kapid. Mälestused, tunded, unistused, mõtted, arusaamad, teadmised - see ja palju muud on nende sahtlikeste sisu. Minu sahtlikeste sisu on aga omadega kõik ühte suurde hunnikusse pööningu keskele kuhjatud ja ootavad, et sellega midagi ette võetaks. Ah jaa.. mul jäi mainimata, et pisikesest pööninguaknakesest paistab hele ja soe päikesekiir, mille abil näeb ära umbeses pööningus õhus lendlevad tolmukübemed, aga see selleks. Segadus on siin üleval korrusel ja ma ei suuda end sundida sellega tegelema. Raske on istuda selle hunniku otsas ja mitte mõelda raamist väljapoole. Okei, see on juba teine ja ehk mitte nii põnev ja arusaadav teema.
Mis siis vahepeal toimunud on?
Tegin kooki (ei, need on rabarberiviilud, mitte vorstiviilud):
Käisin Jana, Lida ja Krassuga bowlingut mängimas (uskumatu, vaatamata sellele, et ma polnud mänginud 8. klassist saadik, suutsin ma tabada isegi paari kurikat):
Kohtusin vapustavate välismaalastega, kellele tegin suurepärase linnaekskursiooni, teadmata pea mitte midagi meie ajaloost (kui häbi mul ka ei oleks, aga ajaloo tundide ajal olid mul prioriteediks igasugu põnevad raamatud - ajaloo omad polnud nende seas). Need välismaalased olid niiiii siirad ja toredad, et sain nendelt sellise koguse positiivsust, mida pole juba pikemat aega oma elus kohanud.. seega aitäh neile:
Igatahes, ma ei suuda täna olla mõistlik, seega piirdun sellega, mis on juba siia jäädvustatud.
Päikest.
2 kommentaari:
su tekst on voolav ja hästi loetad, kirjutad sa midagi muud, nt raamatud vms?
See rabarberikoogi kommentar oli väga hea mul oli nalja nabani:D
Postita kommentaar