Naiivitar nagu ma olen.

Sattusin siin üks päev vaatama ühe tuttava pilte orkutis ning avastasin, et too oli käinud pulmas. Tavaliselt ma ei pruugigi pikemalt pilte uurima jääda, kuid tol hetkel miski sundis mind pikemalt neid vaatama. Pikema surfamise käigus sinises portaalis (nii kutsub orkutit Lauri) leidsin ma pulma peaosalised ning sain nende kohta hulgaliselt informatsiooni. Naljakas, miks ma üldse vaevusin nii pikalt pusima ja otsima infot täiesti võõraste kohta, kuid ma tundsin, et miski köidab mu tähelepanu. Paarike oli noor - neiu oli 19, noormees mõned aastad vanem - kuid koos olnud juba pea 5 aastat. Nad olid igati kaunid, kohe näha, et väga õnnelikud. Vaatasin edasi: eriti ilus pulmakleit, kiriklik pulm, palju säravaid ja rõõmsaid külalisi, traditsioonid.. Ja alles siis ma mõistsin, mis oli minu huvi põhjustanud. Nimelt hakkasin aina enam süvenema mõttesse, et kuivõrd muinasjutulikult selle paari elu eemalt vaadates tundub. Nad on juba noorelt leidnud "selle õige", ühendanud oma elud pea iga neiu unistuste kohaselt (kirikliku pulmaga) ja on nüüd valmis terveks igavikuks pühenduma ainult üksteisele..

Seda kõike vaadates hakkasin tahes-tahtmatult mõtlema oma elu üle ja mis saavutused minul siin on.. on siin üldse saavutusi? Pff.. see külab lausa irooniliselt. Noh, mul on üürikorter, kass ja kuskil ka mõni väga kallis sõber. Aga sõbrad pole saavutus, vaid kingitus ülalt (heh, kõlab kuidagi väga usklikult). Nii.. oma elamine ja koduloom? Eh.. seda ei tundu väga palju olevat. Keegi võiks muidu vastu vaielda, et noh, sedagi on palju ja Sa oled noor, et ole kannatlik, küll see tuleb, aga noh.. võib-olla ma tõesti nõuan elult palju, et mulle tundub see, mis mul juba saavutatud, kuidagi tühisena.

Samuti võib ju ka öelda, et see paarike ei pruugi ju kauaks kokku jäädagi, et neil ju "sarved maha jooksmata" ja elu nägemata, kuid samas on ju ka võimalus siiski, et nad elavad happily ever after ja saavad paar nunnut pisipõnnikest, elavad kuskil järve ääres hubases majakeses ja kasvatades õuel paari lambatalle.. Igatahes see, mis ma öelda tahan on see, et neil on juba olemas "oma raamatu algus", milleni mina ja paljud teised alles kunagi, kui väga veab ehk jõuame. Ja kannatust on mul vähe :) Tahaks kõike kohe ja praegu.. aga jah, eks ole teada, kuidas selle tahtmisega on.. kõik võtab aega. Asusin samal päeval huviga otsima pulmakleite ka.. valisin neist ühe kõige meelepärasema, õrnema ja romantilisema välja ka (unistaja nagu ma olen) ja panen selle nüüd siiagi.

Teemat vahetades võin rääkida oma eelmise öö veidrast unenäost. Ma ei usu unenägude täitumisse (kuigi harva isegi tahaksin uskuda), kuid arvan, et neil on väga oluline koht meie elus, andes võimaluse analüüsida kõike, mida me ärkveloleku ajal läbi seedida ei jõua.

Viimane unenägu oli aga veider ning omamoodi filosoofiline..

Olin kuskil suures ostukeskuses oodates kedagi ja tehes aega parajaks enne ühe kuulsa kirjaniku Paulo Coelho mingisuguse uue raamatu esitlust.. leidsin endale leti, kust sai imemaitsvaid smoothiesid ja tõmbusin suure rahvahulga eest kuhugi nurka, kus vaikselt luristasin maitsvat jooki. Järsku nägin ühte noormeest.. ma teadsin teda. Nimelt oli meil jagamisel jupike ühisest minevikust. Tema nägemine võttis mul seest õõnsaks, kuna päris elus oleks olnud ka selline reaktsioon, sest näinud pole me juba üsna pikka aega. Kohmakalt, vaikselt hakkasime seal suhtlema.. Järgmine hetk olime me minu toas ja rääkisime minevikust. Tekkis kuidagi nostalgiline tunne, aga millegi pärast ma tundsin, et ei suuda ikka täielikult end tema seltskonnas vabaks lasta, vaatamata sellele, et tavaliselt ma tunneks end ainult temaga lõpuni avatult. Ju oli aeg teinud oma töö. Rääkisime, rääkisime.. kuni järsku ma suutsin teda oma hooletusega haavata - juhuse läbi nimetasin teda kogemata kellegi teise nimega, mis ta äkitselt üsna nukraks tegi. Ma mäletan, et isegi imestasin, et miks see talle tegelikult nii korda läheb, aga ei hakanud pikemalt süvenema sellesse. Järgmine hetk aga tundsin, et kõik on endine, me oleks justkui tagasi minevikus, jälle lähedased, kõik on jälle sama.. ta nihkus mulle lähemale ja suudles. See oli midagi kirjeldamatut! Uskumatu, ma isegi ei oska öelda, kas päris eluski on mul kunagi tekkinud taoline tunne.. Edasi muutus asi intiimsemaks, kuid see pole oluline. Oluline oli see lähedus- ja õnnetunne, mis oli tekkinud reaalses elus oleva üksinduse ja hüljatuse asemele. Mõne aja pärast ma nägin, et oleme kuskil kivikoopas ja ta hoiab mind käest, juhatades kuskile selle koha sügavusse.. me jõudsime maa-aluse jõeni. Peites end suurte kivirahnude taha näitas ta mulle, kuidas seal töötavad töölised, et seda jõge laiendada ja puhastada. "Tõeline ime ei teki iseenesest, vaid selleks peab vaeva nägema ja midagi ette võtma," ütles ta ja vaatas mulle pikalt silma. See lause kumiseb seni mu peas. Hetk hiljem näen end aga avaras koridoris üksinda seismas ja silmitsemas ust, mille taga me enne olime kahekesi ja nüüd, ma teadsin, oli tema. Minu juurde tuli ei kusagilt Paulo Coelho (kes oli millegipärast tumedanahaline ja nägi välja nagu James Pickens Jr., kes mängib Grey anatoomias haigla direktorit) ja ütles vaikselt samuti samal ajal ust vaadates: "Tähtis on tunda kas või korrakski õnne ja osata seda hinnata, kui et seda mitte kunagi tundma saada." Ta pani käe mulle õlale ja piidles veel viimased sekundid ust. Ma taipasin, et enam ma ei pruugi kunagi seda noormeest näha ning seda teadis ka minu kõrval seisnud eakas kirjanik, kes vaikselt kuhugi minema kõndis.

Hommikul läksin selle kuulsa mehe abikaasaga teda äratama, et teda hommikusöögile kutsuda. Sisenesime ta tuppa, ta naine, kes lähenes juba 60-le, läks ta voodi juurde ning istus selle servale, öeldes naljatades: "Noh unimüts, ärkame nüüd üles!" Vaikus. Naine tõstab teki pealt ära ning pärast mõningast vaikust ütleb rahulikul häälel enda ette vaadates: "Ja ta ongi läinud.." pärast mida heidab ta kallima kõrvale meid enam mitte tähele pannes. Mees oli surnud. Väljas paistis päike ja laulsid linnud.

Pärast sellest unest ärkamist on mul terve päeva kõrvus kumisenud 2 lauset - selle noormehe ja selle vanema mehe oma. Huvitav, kas see oli juhtnöör, kuidas jätkata oma elu elamist? Tõenäoliselt jah. Mäletada ja olla õnnelik kõikide lühikeste, kuid imeliste momentide üle minu elus ning pingutada ja näha rohkelt vaeva oma tulevase õnne nimel..